reede, 18. november 2011
PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS MELKKER!
MELKKERIL ON TÄÄNAAA SÜÜNNIPÄÄÄÄV, ja nagu vanarahvaski kord juba öelnud, siis SEDA EI JUUUHTUUU IIIGAAA PÄÄÄÄÄV!
teisipäev, 25. oktoober 2011
ÖÖKÜLMa video esitluspeod
Oi, nüüd on küll pisut pahasti läinud. Kõik veed on vist merre ära voolanud juba. Niikaua aega on meie viimasest postitusest aega mööda läinud. Aga mis me vanadest asjadest räägime. Tulekul on ju November! Ehk kuu millal ÖÖKÜLM hakkam maailmale tutvustama oma tulikuuma uut videot. Vähekese meenutaks ka video tegemise tagamaid. Video must materjal sai üles võetud juba suvel, kuid tihedad elugraafikud ja pealelainetavad ideed pole video tegemise asja eriti kiirendanud. Liikuvate piltide rida on seatud kaunistama ÖÖKÜLMa viimasel albumil "Head uudised" avaldatud lugu "Räpp on sitaks lahe". Video on infotihe ja seetõttu võibolla kohati ka raskesti jälgitav, kuid pakub mitmekordseltel järelevaatamistel avastamisrõõmu. Suured tänud kõigile osalistele ja tegijatele kaadri ees ja kaadri taga.
Hiphop live a long time! ja kõik tulisemad fännid 4.novembril Rakverre. Teatri kohvikus on pisike koosistumine koos Basmenti tegijatega. Ühtlasi toimub siis ka video esimene avalik esmaesitlus. Kelle kannatus veel vastu peab, see peab ootama 12. novembrini, mil esitleme videot ka päälinnas, klubis Balou.
pühapäev, 17. aprill 2011
23. aprillil tähistavad ansamblid Winny Puhh, Kurjam ja Öökülm esimest korda Eestis ja kogu põhjapoolkeral rahvusvahelist onudepäeva. Võigas onudepäeva horror leiab aset klubis Rock Café.
Maru enesehävituspataljon Winny Puhh on esinenud rippudes lae all, samuti 360-kraadisel laval, mäsleva fännidehordi sees ja ees, kuid nüüd on esimest korda plaanis esinemine läbipaistval laval!
Selleks püstitatakse Rock Cafesse rahva kohale erakordne läbipaistev klaasist lava. Kontserdikülastajatel on võimalus esimest korda näha vahvaid instru- ja muid mentaliste ka altpoolt. Rahvameditsiinist on ammu teada, et parima muusikaelamuse saab just pea kuklas kontserti jälgides!
Öökülm ja Kurjam tõsiseltvõetavale muusikagurmaanile loomulikult mingit tutvustamist ei vaja. Ettekandmisele tulevad senikuulmatud laulud, tüüned remiksid ja ekstraordinaarsed mürajadad.
Toimub Aasta Onu tiitli üleandmine, avatud on Onu Bella nimeline karaokebaar. Esinevad poeedid, võimalus on osaleda armulaual ja kannatada pihitoolis.
Onu kostüümis sissepääs pooleteisekordse hinnaga! Läbi aastatuhandete on just onud olnud ühiskonnas edasiviivaks jõuks, kuid nende saavutused ja ponnistused on tihtilugu jäänud tähelepanuta.
Piiratud kogus pileteid hinnaga alates 7 EUR tulevad müügile Piletilevi müügipunktides ja Statoili teenindusjaamades üle Eesti reedel, 15. aprillil kell 10.00.
Maru enesehävituspataljon Winny Puhh on esinenud rippudes lae all, samuti 360-kraadisel laval, mäsleva fännidehordi sees ja ees, kuid nüüd on esimest korda plaanis esinemine läbipaistval laval!
Selleks püstitatakse Rock Cafesse rahva kohale erakordne läbipaistev klaasist lava. Kontserdikülastajatel on võimalus esimest korda näha vahvaid instru- ja muid mentaliste ka altpoolt. Rahvameditsiinist on ammu teada, et parima muusikaelamuse saab just pea kuklas kontserti jälgides!
Öökülm ja Kurjam tõsiseltvõetavale muusikagurmaanile loomulikult mingit tutvustamist ei vaja. Ettekandmisele tulevad senikuulmatud laulud, tüüned remiksid ja ekstraordinaarsed mürajadad.
Toimub Aasta Onu tiitli üleandmine, avatud on Onu Bella nimeline karaokebaar. Esinevad poeedid, võimalus on osaleda armulaual ja kannatada pihitoolis.
Onu kostüümis sissepääs pooleteisekordse hinnaga! Läbi aastatuhandete on just onud olnud ühiskonnas edasiviivaks jõuks, kuid nende saavutused ja ponnistused on tihtilugu jäänud tähelepanuta.
Piiratud kogus pileteid hinnaga alates 7 EUR tulevad müügile Piletilevi müügipunktides ja Statoili teenindusjaamades üle Eesti reedel, 15. aprillil kell 10.00.
pühapäev, 20. veebruar 2011
The Great Escape
Kosmoses käies tekib aeg ajalt küsimus - Miks ei ehitata tunnelit otse kuule? Kuule saaks ehitada ju eriti eksklusiivse meelelahutuskeskuse. See hõlmaks kõiki meelelahutusvorme alates krossiradadest, ujulatest, matkaradadest, suusaradadest jne. Ahjaa, kuidas sinna lund saada? Tegelikult on teadus tänapäeval piisavalt arenenud, et vastavaid tingimusi kuu pinnale luua. Kunstlume puhur töötaks täisvõimsusel ja inimesed ahhetaks ja taoks käsi kokku nagu treenitud tsirkuseahvid, kellele on üle kolmenädalase näljutamise taaskord banaani antud. Samas dresseerija plaksutab piitsa ja midagi nagu polekski muutunud, lihtsalt muidu tavaliste ja enesestmõistetavate hüvede piiramine muudab lõpuks nende taassaamise kordades paremaks. Oleks ahvile antud iga päev üks banaan, oleks tal ükskõik, mis tulevik toob. Ta ei muretseks, kas homme saab süüa, ta teaks seda, sest talle on igapäevast banaani antud üsna pikka aega, nii et ta on jõudnud sellega harjuda. Kui aga hoida ahvi kolm nädalat näljas, hakkab ta otsima võimalusi ise endaga toime tulla ja elus püsida. Seda ainult tuginedes lootusele, et kunagi saab ta jälle banaani. Mõni lõpetab oma elu ja poob ennast tuurivankri külge üles. Mõni aga ei pea pingele vastu ja murdub. Sellisest ei ole ju enam rahvale mingit esinejat. On hea, kui nad pealtvaatajatele kallale ei lähe, seega lastakse sellised maha või saadetakse erivajadusega ahve teenindavasse asutusse. Ainus võimalus on neil, kes on vaimselt tugevad ja tuleviku suhtes positiivselt meelestatud. Selline jama võib kesta aastaid, kuni ahvi eluea lõpuni, kuid ta ei jäta kunagi lootmist paremale tulevikule. See aitab teda elada ebaahvilikes tingimustes ja teenida tsirkuseomanikule prisket kasumit.
"Me oleme kollektiiv, me peame rasketel aegadel kokku hoidma," ütleb tsirkuse direktor, kuid samas ei tõsta ta oma rasvast nõretava kuldiprae pealt pilku, et vaadata aknast välja, märkamaks pidevalt krigisevat ja värisevat vankrit. Sellesse tugevate raudvarbadega palistatud vankrisse on paigutatud külmast vappuvad kurnatud ahvikehad - tegelik tugevus, mis seda tsirkust veel edasi veab. Nad teevad laval kõik, mis neil kästakse, kergitavad kaabut, hüppavad pea ees haidest pungil lastebasseini, panevad päid ahju, lakuvad areenilt eelmise etteaste tolmu ja isegi peeretavad avalikult, kui isand seda käsib. Seda kõike selleks, et õhtu saabudes pugeda tagasi oma "koju" ja toituda fekaalidest. "See on ainult ajutine! Varsti saab jälle banaani," lohutavad nad ennast kusest läbi imbunud heinte peale magama heites, võttes neile antud puhkeaega kui jumala õnnistust. Teades, et homme kordub kõik otsast peale.
Kell on 5.00 hommikul, kui ühe ahvi käel asuv kalkuleerimisfunktsiooniga elektronkell läkitab endast ülipüüdlike piiksatusi, et oma isand üles äratada. Kui isand peaks tööle hiljaks jääma, siis lastakse ta lahti ja kui siis juhtub kella patarei tühjaks saama... Ei, sellel ei saa lasta juhtuda. Nii piiksub kellake oma peremehe käel aina püüdlikumalt ja püüdlikumalt. Lõpuks isand ärkab, vaatab kella ja sõimab teda, et see teda nii vara on üles äratanud. Sellel on ka põhjus, sest peremees on saanud ainult 4 tundi magada. Kell talub kogu sõimu ennastsalgavalt vaikides. Juba keeratakse "kodu" uks lukust lahti.
Algab päeva esimene treening. Täna õhtul on kavas publikule demonstreerida uut elementi, mis kätkeb endas kolme ahvi peadpidi kokkupõrgatamist. Seega on vaja tugevalt treenida. Kõik kõrvalised asjad tuleb ära unustada. Nii viibki ahv oma kella koos teiste kellaomanikega ühte anumasse, et see taaskord peale tööpäeva üles korjata. Trennipäev on intensiivne. Söök? Kui midagi kuskilt kehaavausest lekib, siis isegi seda ei tohi puudutada. Kava on vaja selgeks saada. Koristamise eest hoolitsevad juba vanad ja areenile mittekõlbulikud ahvid. Kui nad juhtuvad kedagi trenni ajal segama, siis valatakse nad karjeisse ja sõimu. Kuid nad on sellega harjunud. Igaüks teab väga hästi oma kohta. Ka nemad olid kunagi artistid ja elasid samuti kogu endasse kogunenud frustratsiooni vanade ja mittesobimatute peal välja. Õnnelik on see, kes on kurdistunud. Paljudel on soov ennast ise kurdiks torgata, kuid pole seda teinud, sest siis ei pruugi kuulda, millal banaane jaotatakse.
Saabus õhtu, inimesed hakkasid vaikselt telkides asuvatele tribüünidele kogunema. Linnas olid liikunud jutud, et täna õhtul näidatakse uut trikki, mis ületab kõikide teiste tsirkuste kavad. Kell 9 algaski etendus. Esimesteks ülesastujateks olid tiigrid. Nad jooksid ringis ja vahetasid iga piitsaplaksu peale suunda. Seejärel pandi nad läbi põleva rõnga hüppama. Nende etteastele järgnesid kaks klouni, kes olid kohalikust linnast leitud eluheidikud. Tsirkuse üks esimesi põhitõdesid on, et hoia klouni palk võimalikult madal, sest kõige naljakam on kurb kloun. Kuid pidev miinimumpalga tõstmine on klounid liialt rõõmsameelseks muutnud ja nad tuli lihtsalt vallandada. Eluheidikud sobivad suurepäraselt klouni mängima. Esiteks on neil piisavalt värvikirevad riided, enamasti rebenenud ja lössi vajunud kingad, huumoriküllane keelepruuk ja täiesti naturaalne punane nina ja põsed. Eriti hea on nende palgepuna siis, kui neid enne etendust paar tundi sügavkülmas hoida. Üheks parimaks omaduseks on madal töötasu. Poolene viin ühe õhtu eest ja ei mingit lepingut. Tsirkuse kassa aina paisub. Inimesed on hullumise äärel ja kõik kirjutavad külalisteraamatusse positiivse sissekande.
Pärast mitte eriti jutukaid, kuid ülinaljakaid kloune oli aeg ahvide etteasteks. Kuumad tukid ja tuhk pühiti areenilt ning kohale veeretati redelid ja trepid. Tulidki ahvid. Alustuseks jooksid ka nemad ringis ja tegid erinevaid kujundeid. Mõni, kes julges kahel jalal käia, sai kohe piitsa korrigeerivat mõju tunda. Nii nad lasid neljakäpakil, pilk areeniliiva naelutatud. Edasi moodustati neist grupid ja nad tegid erinevaid akrobaatilisi ilunumbreid. Samal ajal pandi kolmele ahvile rakised selga ja kinnitati trosside külge, mis nad maast umbes kümne meetri kõrgusele tõstis. Seejärel tõmbas teine tross neid üksteisest eemale. Täpselt nagu päeval oli harjutatud.
Ahv mõtles banaanile. Ta pidi selle pooleks tegema, et pool oma kaaslasele maha müüa, et saaks kellale uue patarei jaoks raha kõrvale panna. Samal ajal lõpetasid teised ahvid just areenil arutult ringituuseldamise numbri ja ahvide kava oli plaanis lõpetada uue trikiga. Õhtujuht rääkis külastajatele uuest trikist ja küttis ootused suureks pauguks üles. Trossid päästeti lahti ja ahvid hakkasid suurel kiirusel üksteise poole liikuma. Hoog aina kasvas ja ahvid ei näinud enam midagi, sest nende silmad olid palves kokku surutud. Tuul vihises kõrvus, kui käis kõva raksatus. Koljud purunesid ja neist purskus välja äsja Iih'i poole pingsalt palvetanud aju. Ahvide lõtvunud, kuid veel aeg ajalt tõmblevad kehad kõikusid punaseks värvunud trosside otsas. Inimesed tribüünidel möirgasid ja trampisid õnnest. Sellist vaatemängu polnud nad varem näinud. Mõni tormas lusikas näpus alla areenile, et maitsta ahvi ajusid, mis pidi olema ülim delikatess ja afrodisiaakum. Mõned hakkasid kuumas ahvi veres kohe armatsema ja nõudsid lisa. Otse kõlkuvate ahvikorjuste all armatsenud naine märkas üles vaadates, et üks trossidest kõlkus tühjana, kuid suures kirelõõmas polnud aega tuletõrjet kutsuda.
Ahv istus selleks ajaks juba bussis ja sõitis päikeseloojangu saatel ees terendava parema tuleviku poole. Ta kergitas oma vasaku käe, pööras randmepealse enda näo poole ja paitas oma kella ning sosistas: "Mõned tunnid veel..."
Paari tunni pärast olidki nad koos kellaga raudteejaamas. Hetk enne rongi väljumist kasutas ahv tsirkuses õpitud tarkusi ja hüppas rongi redeli külge ja ronis katusele. Ta klammerdas oma käed vaguni katusel olnud toru külge ja mõtles ainult parimaid mõtteid ja loomulikult palvetas ka Iih'i poole. Nii sõitiski ahv rongi katusel Kuule. Tunneli asemel oli ehitatud raudtee otse Kuul asuvasse meelelahutuskeskusesse, mis oli mõned nädalad tagasi valmis saanud. Rong jõudis Kuu jaama ja hakkas reisijaid väljutama. Pärast reisijate lahkumist käisid korrapidajad vagunid üle ja piserdasid vagunitele ning rongile tagasisõiduks antifriisi. Seda tehes märkasid nad vaguni katusel mingit tumedat tompu. Nad läksid asja uurima ja leidsid surnud ahvi, kelle silmad olid lõhkenud. Korrapidajad tõid labida ja viskasid surnukeha ilma pikema tseremooniata prügikasti.
Pimedas prügikastis, roiskuvate banaanikoorte ja raskete mähkmete vahel oli hea kuulmise korral täheldada vaikseid piiksatusi. Seda tegi kell, kes proovis meeleheitlikult oma peremeest üles äratada. Ta oli seda teinud peaaegu terve tee Kuule, kuid isand ei ärganud ega ärganud. Nüüdseks oli ta jõud juba otsakorral. Patarei tühjenes mõistust tumendava kiirusega. Veel mõned jõuetud piiksud ja seal nad lebasid. Kaks elutut keha, mis jõudsid sinna, kuhu nad kogu elu olid tahtnud. Nülitud banaanide vahele.
neljapäev, 3. veebruar 2011
Vahekokkuvõte
Me siin vahepeal mõtlesime, et paneks oma plaadi Eesti Muusikaauhindade nominendiks. Saatsime hindamiskomisjonile oma albumi. Nüüd on selgunud, et kõikides asjades me ühel meelel ei olnud. Tõtt öelda, saavutasime kokkuleppe ainult ühe kategooria osas. Seega ÖÖKÜLM - "Head uudised" on Aasta HipHopartisti nominent EMA 2011 auhinnagalal. Mis pole ka paha. See on tegelikult väga hea. Veidikene kurb meel on selle üle, et Öövalvur (ÖÖKÜLMa logo ahv) ei kvalifitseerunud aasta meesartisti kategoorias. Muidu on kõik fine ja šampanjapudelid popivad nii ehk naa ja naiste pluusirinnatised märguvad voolavate šampanjajugade all. Ka villased sokid saavad läbiimmutatud.
http://www.muusikaauhinnad.eu/index.php?page=159
Teiseks äramärkimist väärivaks juhtumiks on audioduell, mille epitsentriks on elu24ja veebiveerud. CNN pole küll oma kaamerat sellele veel suunanud, aga võibolla on selle põhjuseks praegu Egiptuses toimuvad sündmused.
Kui sa fiilid ÖÖKÜLMa biiti, siis toeta omasid.
http://www.elu24.ee/?id=380440
Countryside!
http://www.muusikaauhinnad.eu/index.php?page=159
Teiseks äramärkimist väärivaks juhtumiks on audioduell, mille epitsentriks on elu24ja veebiveerud. CNN pole küll oma kaamerat sellele veel suunanud, aga võibolla on selle põhjuseks praegu Egiptuses toimuvad sündmused.
Kui sa fiilid ÖÖKÜLMa biiti, siis toeta omasid.
http://www.elu24.ee/?id=380440
Countryside!
esmaspäev, 13. detsember 2010
Kuidas ÖÖKÜLM Ehh Check'il käis 2010
Mul on see viga, et ma ei tea siiamaani kas Dosia puhastab need neetud pluusikätised või mitte. Ma ei ole seda reklaami kunagi algusest kaugemale vaadanud. Pult on üks hiiglama tore leiutis. Teine üle ootuste tore leiutis on lumesahk. Kindlasti mitmed inimesed Rwanda avalikus internetipunktis pugistavad nüüd Cola kõrvale naerda, et „mis sahk!?“, „mis lumi!?“ ja mis jama ta nüüd ajab? Kuid põhjamaisele lugejale ei tohiks nende terminite mõistmine eriti keeruline olla. Lumesahk on väga hea, võib olla isegi parim, leiutis maailmas kui seda just vaja juhtub minema. Aga täna räägin ma teile hoopis lumesaha väiksematest vendadest – lumelabidatest. Tavaliselt on mul talvel autos üks lumelabidas, aga nüüd neljapäeval Tartu poole sõitma hakates panin tagaistmele veel igaks juhuks teisegi. Mine tea, äkki läheb vaja. Olid ju uudised täis hirmulugusid Monikast ja tema laastetööst. Aga nagu öeldakse „HipHop don’t stop“, siis ei saanud kaaluda ka mitte minemise varianti.
Väljas oli juba pime, kui keerasin oma auto kodutänavalt välja. Paanikast, milles raadios räägiti, ei olnud mingitki märki. Võib olla oli lumesadu veidi tihedam kui muidu, muud vahet erilist ei märganud. Samuti oli ka maanteel üsna vaikne. Teispool Pajustit hakkas aga juhtuma. Maantee oli mõnusalt umbes. Lisaks tuiskas lumi üle tee nii, et ei näinud rööpaid ja lumeputru, vaid ilusat siidjat valget teed. Ainsateks abilisteks suunahoidmisel olid teepiire märgi postid. Need helkisid omakasupüüdmatult tuisus ekslevale autojuhile, et vähemalt tema kohale jõuaks. Poleks poste maa sisse kinni pandud, läheksid nemad ka, sest sellise ilmaga ei oleks keegi väljas. Üldiselt kulges tee Tartusse rahulikult. Välja arvatud üks juhu,s kus oleks äärepealt laupkokkupõrge vastutulijaga tekkinud. Vahepeal käisin poes, ostsin süüa ja juua, et elukino põnevam jälgida oleks. Ennem Tartusse jõudmist hakkas nii hullult lund sadama, et ma sõitsin kogemata õigesti, kuna ei olnud võimalik õiget teeotsa näha.
Tartus tegime kräu ära ja ööbimiskohta jõudsin kella nelja, poole viie ringis. Auto jäi mingisse parklasse. Tulles autost välja kuulsin, et kõrval seisnud auto käib. Mõtlesin, et meeled mängivad mulle vingerpussi ja vaatasin autosse. Ja seal nad istusid, üks noormees ja neiu. Kohmetunult naeratasin ja tegin ruttu minekut. Parklast väljudes lugesin veel silti, millel seisis, et tegu on eraparklaga ja oma luba pange armatuurile jne. Ma mõtlesin, et mis ma sellest sinna armatuurile ikka panen, kui keegi seda 3 sekundi pärast niikuinii ei näe ja üleüldse kästi kõigil kodus olla. Kaasa arvatud ka kurjad parklakontrolörid. Sealt edasi sai 3 tundi magada ja hommikul kell 8 Rakvere poole sõitma asutud. Läksin parklasse ja hakkasin autot lumekuhja alt vabastama. Ja taaskord mängisid mu meeled mulle vingerpussi. Kõrval seisnud auto ikka käis. Ma mõtlesin, et see nüüd küll käia ei saa ja vaatasin auto küljeaknast sisse. Ja seal nad olid - noormees ja neiu. Rookisin ruttu auto puhtaks. Pigistasin teele jäänud tanklast paar sortsu kütet paaki ja asusin kodu poole teele. Taaskord huilati raadios kui peppis kõik on ja Lääne-Virumaale pole mõtet tullagi. Kõik on umbes ja isegi Jaadla lennuk ei startinud Brüsseli poole, nüüd peab ta uue Päästekeskuse avamisele minema. Peab, aga ei saa, sest keegi ei tohi liikuda. Kuna suurimaks kriisikoldeks oli Padaorg, siis arvasin, et selle mõjud nii kaugele ei kostu. Ka vaatasin hommikul ilmajaam.ee-st kui palju oli koduteele jäävates ilmapunktides mõõdetud nähtavus. Kõik oli ok, ainult Kundas oli 0km. Kuid nii kaugele pole vaja ometi sõita. Samuti toetas minu arvamust Tartu-Rakvere maantee, mis oli nii kenasti puhas. Libe aint. Kõik oli kuldne kuni Vägevalt Rakvere poole pidi keerama. Summ! hangede vahele. Maanteel oli umbes veerandi - poole ratta jagu lund, millele sekundeerisid kohati ratta- ja enama kõrgused vaalud. Ilm oli ilus.
Mõtlesin, et ok nüüd mõnikümmend kilomeetrit Väike-Maarjani, sealt edasi pidi puhtaks lükatud tee tulema. Vähemalt nii väitis siseinfo. 70-80 km/h lumepudrus sõita oli üks helgemaid hetki. Kogu tee jooksul Väike-Maarjani tuli vastu ainult 1 auto. Nooruspõlves oleks ma seda täiega nautinud, aga nüüd käis naudinguga koos ka teine mõte – mis siis kui ma kinni jään? Olen vist vanaks jäänud. Autosid ei liikunud eriti ja väikese Renault Megane’iga oli see üsna suur võimalus. Tee peal möödusin mitmest rekkast, kes oli lumevangis. Jõudsin Väike-Maarjasse. Hingasin kergendatult ja samas kurvalt. Fun saigi läbi. Pärast Väike-Maarjat pidi ju ilus tee tulema ja kojujõudmine kindel. Aga võta näpust. Tee oli sama, kohati veidi hullemgi. Üks pool minust ütles „Jess!“ ja teine pool ütles „Fakk!“. Maanteel jõudsin järgi veoautole, kes otsustas keset teed seisma jääda. Mõni hetk hiljem selgus, et ta tahab mind mööda lasta, sest paksu lumekorra all olnud tagaosast kumas parempoolne kollane vilkuv tuli. Loomulikult pidin ma möödasõitu sooritama läbi meetrikõrguse hange. Õnneks vedas auto välja. Veoauto ees liikus buss. Mitmed tuisused kilomeetrid sõitsime kolmekesi koos. Väike auto kahe suure kaitsvas rüpes. Aga siis otsustasid mingid inimesed bussis, et nad tahavad Assamallas maha minna. Väga kummaline otsus, kuna bussipeatusest ei viinud kuskile ühtegi teed. Võib olla tahtsid nad kuni Rakvereni jalutada ja värsket õhku hingata või otsustas bussijuht, et las väike auto läheb ees ja lükkab tee lahti. Läksingi. Umbes 10km kaugusel Rakverest jõudsin autode järjekorda. Mõlemad suunad maanteest olid kinni. Ükshetk tuli hulk inimesi jooksuga oma autode poole. Kõik istusid juba jahtunud istmetele ja lootsid, et nüüd nad on päästetud ja triumfaalne sõit kodulinna värvatest sisse võib jätkuda. Vaevalt saime liikuda ühe auto pikkuse jagu, kui hetk tagasi nii võidukad tundunud inimmassid peatasid üksteise järel oma autod ja tormasid neist uuesti labidate ja kühvlitega välja. Niimoodi sai janditud pea 5 km, kuni tekkis suurem seisak. Istusime kõik suures hanereas umbes tunni jagu, kui möödus esimene traktor. Kuna järjekord oli nii pikk, ei näinud ma, mida see traktor tegi või tegemata jättis. Aga varsti sõitis mööda teine traktor. See oli palju suurem ja uhkem kui esimene. Ka värv oli sellel punane, mis andis lootust raevukale probleemilahendusele. Esimene traktor oli kollane nagu ka sahk-kallur-auto, aga mõlemad jäid kinni. SKA isegi nii hullusti, et see oli tee ääres kraavis, tagarattad maast lahti. Traktorid vist tellis keegi arukam inimene, kui see, kes „Teeme ära“ mentaliteeti kasutades Rakvereni tahtis jõuda. Traktori punasest värvist oli kasu. Kuni Rakvereni lükati sisse tunnel. Enne starti loeti igale autojuhile sõnad peale, et ärge esimest autot silmist laske, sest muidu ei näe te, kust tee läheb, ja andke täiega, muidu jääte kinni. Esimene soovitus check, teine soovitus minust mitte olenevatel põhjustel mitte. Kõik venisid koos tihedate vahepausidega ilusti 10km/h piirimail. Aga kõik läks õnneks õnneks ja varsti saingi tagasi kodulinna.
Kokkuvõtteks võib öelda, et läks veidi paremini kui Padaoru pundil.
Lumelabidaid oli mul autos kaks, kuid vaja ei läinud neid kordagi.
Väljas oli juba pime, kui keerasin oma auto kodutänavalt välja. Paanikast, milles raadios räägiti, ei olnud mingitki märki. Võib olla oli lumesadu veidi tihedam kui muidu, muud vahet erilist ei märganud. Samuti oli ka maanteel üsna vaikne. Teispool Pajustit hakkas aga juhtuma. Maantee oli mõnusalt umbes. Lisaks tuiskas lumi üle tee nii, et ei näinud rööpaid ja lumeputru, vaid ilusat siidjat valget teed. Ainsateks abilisteks suunahoidmisel olid teepiire märgi postid. Need helkisid omakasupüüdmatult tuisus ekslevale autojuhile, et vähemalt tema kohale jõuaks. Poleks poste maa sisse kinni pandud, läheksid nemad ka, sest sellise ilmaga ei oleks keegi väljas. Üldiselt kulges tee Tartusse rahulikult. Välja arvatud üks juhu,s kus oleks äärepealt laupkokkupõrge vastutulijaga tekkinud. Vahepeal käisin poes, ostsin süüa ja juua, et elukino põnevam jälgida oleks. Ennem Tartusse jõudmist hakkas nii hullult lund sadama, et ma sõitsin kogemata õigesti, kuna ei olnud võimalik õiget teeotsa näha.
Tartus tegime kräu ära ja ööbimiskohta jõudsin kella nelja, poole viie ringis. Auto jäi mingisse parklasse. Tulles autost välja kuulsin, et kõrval seisnud auto käib. Mõtlesin, et meeled mängivad mulle vingerpussi ja vaatasin autosse. Ja seal nad istusid, üks noormees ja neiu. Kohmetunult naeratasin ja tegin ruttu minekut. Parklast väljudes lugesin veel silti, millel seisis, et tegu on eraparklaga ja oma luba pange armatuurile jne. Ma mõtlesin, et mis ma sellest sinna armatuurile ikka panen, kui keegi seda 3 sekundi pärast niikuinii ei näe ja üleüldse kästi kõigil kodus olla. Kaasa arvatud ka kurjad parklakontrolörid. Sealt edasi sai 3 tundi magada ja hommikul kell 8 Rakvere poole sõitma asutud. Läksin parklasse ja hakkasin autot lumekuhja alt vabastama. Ja taaskord mängisid mu meeled mulle vingerpussi. Kõrval seisnud auto ikka käis. Ma mõtlesin, et see nüüd küll käia ei saa ja vaatasin auto küljeaknast sisse. Ja seal nad olid - noormees ja neiu. Rookisin ruttu auto puhtaks. Pigistasin teele jäänud tanklast paar sortsu kütet paaki ja asusin kodu poole teele. Taaskord huilati raadios kui peppis kõik on ja Lääne-Virumaale pole mõtet tullagi. Kõik on umbes ja isegi Jaadla lennuk ei startinud Brüsseli poole, nüüd peab ta uue Päästekeskuse avamisele minema. Peab, aga ei saa, sest keegi ei tohi liikuda. Kuna suurimaks kriisikoldeks oli Padaorg, siis arvasin, et selle mõjud nii kaugele ei kostu. Ka vaatasin hommikul ilmajaam.ee-st kui palju oli koduteele jäävates ilmapunktides mõõdetud nähtavus. Kõik oli ok, ainult Kundas oli 0km. Kuid nii kaugele pole vaja ometi sõita. Samuti toetas minu arvamust Tartu-Rakvere maantee, mis oli nii kenasti puhas. Libe aint. Kõik oli kuldne kuni Vägevalt Rakvere poole pidi keerama. Summ! hangede vahele. Maanteel oli umbes veerandi - poole ratta jagu lund, millele sekundeerisid kohati ratta- ja enama kõrgused vaalud. Ilm oli ilus.
Mõtlesin, et ok nüüd mõnikümmend kilomeetrit Väike-Maarjani, sealt edasi pidi puhtaks lükatud tee tulema. Vähemalt nii väitis siseinfo. 70-80 km/h lumepudrus sõita oli üks helgemaid hetki. Kogu tee jooksul Väike-Maarjani tuli vastu ainult 1 auto. Nooruspõlves oleks ma seda täiega nautinud, aga nüüd käis naudinguga koos ka teine mõte – mis siis kui ma kinni jään? Olen vist vanaks jäänud. Autosid ei liikunud eriti ja väikese Renault Megane’iga oli see üsna suur võimalus. Tee peal möödusin mitmest rekkast, kes oli lumevangis. Jõudsin Väike-Maarjasse. Hingasin kergendatult ja samas kurvalt. Fun saigi läbi. Pärast Väike-Maarjat pidi ju ilus tee tulema ja kojujõudmine kindel. Aga võta näpust. Tee oli sama, kohati veidi hullemgi. Üks pool minust ütles „Jess!“ ja teine pool ütles „Fakk!“. Maanteel jõudsin järgi veoautole, kes otsustas keset teed seisma jääda. Mõni hetk hiljem selgus, et ta tahab mind mööda lasta, sest paksu lumekorra all olnud tagaosast kumas parempoolne kollane vilkuv tuli. Loomulikult pidin ma möödasõitu sooritama läbi meetrikõrguse hange. Õnneks vedas auto välja. Veoauto ees liikus buss. Mitmed tuisused kilomeetrid sõitsime kolmekesi koos. Väike auto kahe suure kaitsvas rüpes. Aga siis otsustasid mingid inimesed bussis, et nad tahavad Assamallas maha minna. Väga kummaline otsus, kuna bussipeatusest ei viinud kuskile ühtegi teed. Võib olla tahtsid nad kuni Rakvereni jalutada ja värsket õhku hingata või otsustas bussijuht, et las väike auto läheb ees ja lükkab tee lahti. Läksingi. Umbes 10km kaugusel Rakverest jõudsin autode järjekorda. Mõlemad suunad maanteest olid kinni. Ükshetk tuli hulk inimesi jooksuga oma autode poole. Kõik istusid juba jahtunud istmetele ja lootsid, et nüüd nad on päästetud ja triumfaalne sõit kodulinna värvatest sisse võib jätkuda. Vaevalt saime liikuda ühe auto pikkuse jagu, kui hetk tagasi nii võidukad tundunud inimmassid peatasid üksteise järel oma autod ja tormasid neist uuesti labidate ja kühvlitega välja. Niimoodi sai janditud pea 5 km, kuni tekkis suurem seisak. Istusime kõik suures hanereas umbes tunni jagu, kui möödus esimene traktor. Kuna järjekord oli nii pikk, ei näinud ma, mida see traktor tegi või tegemata jättis. Aga varsti sõitis mööda teine traktor. See oli palju suurem ja uhkem kui esimene. Ka värv oli sellel punane, mis andis lootust raevukale probleemilahendusele. Esimene traktor oli kollane nagu ka sahk-kallur-auto, aga mõlemad jäid kinni. SKA isegi nii hullusti, et see oli tee ääres kraavis, tagarattad maast lahti. Traktorid vist tellis keegi arukam inimene, kui see, kes „Teeme ära“ mentaliteeti kasutades Rakvereni tahtis jõuda. Traktori punasest värvist oli kasu. Kuni Rakvereni lükati sisse tunnel. Enne starti loeti igale autojuhile sõnad peale, et ärge esimest autot silmist laske, sest muidu ei näe te, kust tee läheb, ja andke täiega, muidu jääte kinni. Esimene soovitus check, teine soovitus minust mitte olenevatel põhjustel mitte. Kõik venisid koos tihedate vahepausidega ilusti 10km/h piirimail. Aga kõik läks õnneks õnneks ja varsti saingi tagasi kodulinna.
Kokkuvõtteks võib öelda, et läks veidi paremini kui Padaoru pundil.
Lumelabidaid oli mul autos kaks, kuid vaja ei läinud neid kordagi.
Kogu selle möllu keskel veits filmisin ka. Vabandan kehviku kvaliteedi pärast, aga ega telefon kaamera pole.
kolmapäev, 1. detsember 2010
Ma mõtlen, et aasta hakkab lõppema ja aeg on terad sõkaldest eraldada. Siia sobiks hästi ütlus "ÖÖKÜLM presidendiks!", kuid see ei ole kooskõlas heade tavade ja megasulni jõuluajaga. Hoidmaks tagasihoidlikku profiili ja summutades kõik kõrgemad püüdlused värskesse lumme, esitame uue üleskutse "ÖÖKÜLM - 1Hääl aastahitiks 2010!". Võtke jõuluõhtul kapsavaagna ja seakülje kõrvalt väike puhkehetk. Laadige kogu suguvõsa ja sõpruskond värskelt käivitatud arvuti taha. Avage Opera või Firefox või mis iganes brauserit te just parasjagu kasutate ja minge aadressile http://r2.err.ee/aastahitt/ . Hääletage kõik ÖÖKÜLM - 1Hääl loo poolt. Edasi laekuge mõnusasse, kosutavasse diivanisse. Sukelduge selle pehmete patjade vahele. Avage oma lemmik jook ja lõdvestuge teadmises - selle aasta heategu on tehtud ja kingid on teel.
Jah, saite õigesti aru, ÖÖKÜLMa poolt hääletamisel on ka indulgentsiaalsed võimed.
Aadress: http://r2.err.ee/aastahitt/
Lugu: ÖÖKÜLM - 1Hääl
Tellimine:
Postitused (Atom)