Mul on see viga, et ma ei tea siiamaani kas Dosia puhastab need neetud pluusikätised või mitte. Ma ei ole seda reklaami kunagi algusest kaugemale vaadanud. Pult on üks hiiglama tore leiutis. Teine üle ootuste tore leiutis on lumesahk. Kindlasti mitmed inimesed Rwanda avalikus internetipunktis pugistavad nüüd Cola kõrvale naerda, et „mis sahk!?“, „mis lumi!?“ ja mis jama ta nüüd ajab? Kuid põhjamaisele lugejale ei tohiks nende terminite mõistmine eriti keeruline olla. Lumesahk on väga hea, võib olla isegi parim, leiutis maailmas kui seda just vaja juhtub minema. Aga täna räägin ma teile hoopis lumesaha väiksematest vendadest – lumelabidatest. Tavaliselt on mul talvel autos üks lumelabidas, aga nüüd neljapäeval Tartu poole sõitma hakates panin tagaistmele veel igaks juhuks teisegi. Mine tea, äkki läheb vaja. Olid ju uudised täis hirmulugusid Monikast ja tema laastetööst. Aga nagu öeldakse „HipHop don’t stop“, siis ei saanud kaaluda ka mitte minemise varianti.
Väljas oli juba pime, kui keerasin oma auto kodutänavalt välja. Paanikast, milles raadios räägiti, ei olnud mingitki märki. Võib olla oli lumesadu veidi tihedam kui muidu, muud vahet erilist ei märganud. Samuti oli ka maanteel üsna vaikne. Teispool Pajustit hakkas aga juhtuma. Maantee oli mõnusalt umbes. Lisaks tuiskas lumi üle tee nii, et ei näinud rööpaid ja lumeputru, vaid ilusat siidjat valget teed. Ainsateks abilisteks suunahoidmisel olid teepiire märgi postid. Need helkisid omakasupüüdmatult tuisus ekslevale autojuhile, et vähemalt tema kohale jõuaks. Poleks poste maa sisse kinni pandud, läheksid nemad ka, sest sellise ilmaga ei oleks keegi väljas. Üldiselt kulges tee Tartusse rahulikult. Välja arvatud üks juhu,s kus oleks äärepealt laupkokkupõrge vastutulijaga tekkinud. Vahepeal käisin poes, ostsin süüa ja juua, et elukino põnevam jälgida oleks. Ennem Tartusse jõudmist hakkas nii hullult lund sadama, et ma sõitsin kogemata õigesti, kuna ei olnud võimalik õiget teeotsa näha.
Tartus tegime kräu ära ja ööbimiskohta jõudsin kella nelja, poole viie ringis. Auto jäi mingisse parklasse. Tulles autost välja kuulsin, et kõrval seisnud auto käib. Mõtlesin, et meeled mängivad mulle vingerpussi ja vaatasin autosse. Ja seal nad istusid, üks noormees ja neiu. Kohmetunult naeratasin ja tegin ruttu minekut. Parklast väljudes lugesin veel silti, millel seisis, et tegu on eraparklaga ja oma luba pange armatuurile jne. Ma mõtlesin, et mis ma sellest sinna armatuurile ikka panen, kui keegi seda 3 sekundi pärast niikuinii ei näe ja üleüldse kästi kõigil kodus olla. Kaasa arvatud ka kurjad parklakontrolörid. Sealt edasi sai 3 tundi magada ja hommikul kell 8 Rakvere poole sõitma asutud. Läksin parklasse ja hakkasin autot lumekuhja alt vabastama. Ja taaskord mängisid mu meeled mulle vingerpussi. Kõrval seisnud auto ikka käis. Ma mõtlesin, et see nüüd küll käia ei saa ja vaatasin auto küljeaknast sisse. Ja seal nad olid - noormees ja neiu. Rookisin ruttu auto puhtaks. Pigistasin teele jäänud tanklast paar sortsu kütet paaki ja asusin kodu poole teele. Taaskord huilati raadios kui peppis kõik on ja Lääne-Virumaale pole mõtet tullagi. Kõik on umbes ja isegi Jaadla lennuk ei startinud Brüsseli poole, nüüd peab ta uue Päästekeskuse avamisele minema. Peab, aga ei saa, sest keegi ei tohi liikuda. Kuna suurimaks kriisikoldeks oli Padaorg, siis arvasin, et selle mõjud nii kaugele ei kostu. Ka vaatasin hommikul ilmajaam.ee-st kui palju oli koduteele jäävates ilmapunktides mõõdetud nähtavus. Kõik oli ok, ainult Kundas oli 0km. Kuid nii kaugele pole vaja ometi sõita. Samuti toetas minu arvamust Tartu-Rakvere maantee, mis oli nii kenasti puhas. Libe aint. Kõik oli kuldne kuni Vägevalt Rakvere poole pidi keerama. Summ! hangede vahele. Maanteel oli umbes veerandi - poole ratta jagu lund, millele sekundeerisid kohati ratta- ja enama kõrgused vaalud. Ilm oli ilus.
Mõtlesin, et ok nüüd mõnikümmend kilomeetrit Väike-Maarjani, sealt edasi pidi puhtaks lükatud tee tulema. Vähemalt nii väitis siseinfo. 70-80 km/h lumepudrus sõita oli üks helgemaid hetki. Kogu tee jooksul Väike-Maarjani tuli vastu ainult 1 auto. Nooruspõlves oleks ma seda täiega nautinud, aga nüüd käis naudinguga koos ka teine mõte – mis siis kui ma kinni jään? Olen vist vanaks jäänud. Autosid ei liikunud eriti ja väikese Renault Megane’iga oli see üsna suur võimalus. Tee peal möödusin mitmest rekkast, kes oli lumevangis. Jõudsin Väike-Maarjasse. Hingasin kergendatult ja samas kurvalt. Fun saigi läbi. Pärast Väike-Maarjat pidi ju ilus tee tulema ja kojujõudmine kindel. Aga võta näpust. Tee oli sama, kohati veidi hullemgi. Üks pool minust ütles „Jess!“ ja teine pool ütles „Fakk!“. Maanteel jõudsin järgi veoautole, kes otsustas keset teed seisma jääda. Mõni hetk hiljem selgus, et ta tahab mind mööda lasta, sest paksu lumekorra all olnud tagaosast kumas parempoolne kollane vilkuv tuli. Loomulikult pidin ma möödasõitu sooritama läbi meetrikõrguse hange. Õnneks vedas auto välja. Veoauto ees liikus buss. Mitmed tuisused kilomeetrid sõitsime kolmekesi koos. Väike auto kahe suure kaitsvas rüpes. Aga siis otsustasid mingid inimesed bussis, et nad tahavad Assamallas maha minna. Väga kummaline otsus, kuna bussipeatusest ei viinud kuskile ühtegi teed. Võib olla tahtsid nad kuni Rakvereni jalutada ja värsket õhku hingata või otsustas bussijuht, et las väike auto läheb ees ja lükkab tee lahti. Läksingi. Umbes 10km kaugusel Rakverest jõudsin autode järjekorda. Mõlemad suunad maanteest olid kinni. Ükshetk tuli hulk inimesi jooksuga oma autode poole. Kõik istusid juba jahtunud istmetele ja lootsid, et nüüd nad on päästetud ja triumfaalne sõit kodulinna värvatest sisse võib jätkuda. Vaevalt saime liikuda ühe auto pikkuse jagu, kui hetk tagasi nii võidukad tundunud inimmassid peatasid üksteise järel oma autod ja tormasid neist uuesti labidate ja kühvlitega välja. Niimoodi sai janditud pea 5 km, kuni tekkis suurem seisak. Istusime kõik suures hanereas umbes tunni jagu, kui möödus esimene traktor. Kuna järjekord oli nii pikk, ei näinud ma, mida see traktor tegi või tegemata jättis. Aga varsti sõitis mööda teine traktor. See oli palju suurem ja uhkem kui esimene. Ka värv oli sellel punane, mis andis lootust raevukale probleemilahendusele. Esimene traktor oli kollane nagu ka sahk-kallur-auto, aga mõlemad jäid kinni. SKA isegi nii hullusti, et see oli tee ääres kraavis, tagarattad maast lahti. Traktorid vist tellis keegi arukam inimene, kui see, kes „Teeme ära“ mentaliteeti kasutades Rakvereni tahtis jõuda. Traktori punasest värvist oli kasu. Kuni Rakvereni lükati sisse tunnel. Enne starti loeti igale autojuhile sõnad peale, et ärge esimest autot silmist laske, sest muidu ei näe te, kust tee läheb, ja andke täiega, muidu jääte kinni. Esimene soovitus check, teine soovitus minust mitte olenevatel põhjustel mitte. Kõik venisid koos tihedate vahepausidega ilusti 10km/h piirimail. Aga kõik läks õnneks õnneks ja varsti saingi tagasi kodulinna.
Kokkuvõtteks võib öelda, et läks veidi paremini kui Padaoru pundil.
Lumelabidaid oli mul autos kaks, kuid vaja ei läinud neid kordagi.
Väljas oli juba pime, kui keerasin oma auto kodutänavalt välja. Paanikast, milles raadios räägiti, ei olnud mingitki märki. Võib olla oli lumesadu veidi tihedam kui muidu, muud vahet erilist ei märganud. Samuti oli ka maanteel üsna vaikne. Teispool Pajustit hakkas aga juhtuma. Maantee oli mõnusalt umbes. Lisaks tuiskas lumi üle tee nii, et ei näinud rööpaid ja lumeputru, vaid ilusat siidjat valget teed. Ainsateks abilisteks suunahoidmisel olid teepiire märgi postid. Need helkisid omakasupüüdmatult tuisus ekslevale autojuhile, et vähemalt tema kohale jõuaks. Poleks poste maa sisse kinni pandud, läheksid nemad ka, sest sellise ilmaga ei oleks keegi väljas. Üldiselt kulges tee Tartusse rahulikult. Välja arvatud üks juhu,s kus oleks äärepealt laupkokkupõrge vastutulijaga tekkinud. Vahepeal käisin poes, ostsin süüa ja juua, et elukino põnevam jälgida oleks. Ennem Tartusse jõudmist hakkas nii hullult lund sadama, et ma sõitsin kogemata õigesti, kuna ei olnud võimalik õiget teeotsa näha.
Tartus tegime kräu ära ja ööbimiskohta jõudsin kella nelja, poole viie ringis. Auto jäi mingisse parklasse. Tulles autost välja kuulsin, et kõrval seisnud auto käib. Mõtlesin, et meeled mängivad mulle vingerpussi ja vaatasin autosse. Ja seal nad istusid, üks noormees ja neiu. Kohmetunult naeratasin ja tegin ruttu minekut. Parklast väljudes lugesin veel silti, millel seisis, et tegu on eraparklaga ja oma luba pange armatuurile jne. Ma mõtlesin, et mis ma sellest sinna armatuurile ikka panen, kui keegi seda 3 sekundi pärast niikuinii ei näe ja üleüldse kästi kõigil kodus olla. Kaasa arvatud ka kurjad parklakontrolörid. Sealt edasi sai 3 tundi magada ja hommikul kell 8 Rakvere poole sõitma asutud. Läksin parklasse ja hakkasin autot lumekuhja alt vabastama. Ja taaskord mängisid mu meeled mulle vingerpussi. Kõrval seisnud auto ikka käis. Ma mõtlesin, et see nüüd küll käia ei saa ja vaatasin auto küljeaknast sisse. Ja seal nad olid - noormees ja neiu. Rookisin ruttu auto puhtaks. Pigistasin teele jäänud tanklast paar sortsu kütet paaki ja asusin kodu poole teele. Taaskord huilati raadios kui peppis kõik on ja Lääne-Virumaale pole mõtet tullagi. Kõik on umbes ja isegi Jaadla lennuk ei startinud Brüsseli poole, nüüd peab ta uue Päästekeskuse avamisele minema. Peab, aga ei saa, sest keegi ei tohi liikuda. Kuna suurimaks kriisikoldeks oli Padaorg, siis arvasin, et selle mõjud nii kaugele ei kostu. Ka vaatasin hommikul ilmajaam.ee-st kui palju oli koduteele jäävates ilmapunktides mõõdetud nähtavus. Kõik oli ok, ainult Kundas oli 0km. Kuid nii kaugele pole vaja ometi sõita. Samuti toetas minu arvamust Tartu-Rakvere maantee, mis oli nii kenasti puhas. Libe aint. Kõik oli kuldne kuni Vägevalt Rakvere poole pidi keerama. Summ! hangede vahele. Maanteel oli umbes veerandi - poole ratta jagu lund, millele sekundeerisid kohati ratta- ja enama kõrgused vaalud. Ilm oli ilus.
Mõtlesin, et ok nüüd mõnikümmend kilomeetrit Väike-Maarjani, sealt edasi pidi puhtaks lükatud tee tulema. Vähemalt nii väitis siseinfo. 70-80 km/h lumepudrus sõita oli üks helgemaid hetki. Kogu tee jooksul Väike-Maarjani tuli vastu ainult 1 auto. Nooruspõlves oleks ma seda täiega nautinud, aga nüüd käis naudinguga koos ka teine mõte – mis siis kui ma kinni jään? Olen vist vanaks jäänud. Autosid ei liikunud eriti ja väikese Renault Megane’iga oli see üsna suur võimalus. Tee peal möödusin mitmest rekkast, kes oli lumevangis. Jõudsin Väike-Maarjasse. Hingasin kergendatult ja samas kurvalt. Fun saigi läbi. Pärast Väike-Maarjat pidi ju ilus tee tulema ja kojujõudmine kindel. Aga võta näpust. Tee oli sama, kohati veidi hullemgi. Üks pool minust ütles „Jess!“ ja teine pool ütles „Fakk!“. Maanteel jõudsin järgi veoautole, kes otsustas keset teed seisma jääda. Mõni hetk hiljem selgus, et ta tahab mind mööda lasta, sest paksu lumekorra all olnud tagaosast kumas parempoolne kollane vilkuv tuli. Loomulikult pidin ma möödasõitu sooritama läbi meetrikõrguse hange. Õnneks vedas auto välja. Veoauto ees liikus buss. Mitmed tuisused kilomeetrid sõitsime kolmekesi koos. Väike auto kahe suure kaitsvas rüpes. Aga siis otsustasid mingid inimesed bussis, et nad tahavad Assamallas maha minna. Väga kummaline otsus, kuna bussipeatusest ei viinud kuskile ühtegi teed. Võib olla tahtsid nad kuni Rakvereni jalutada ja värsket õhku hingata või otsustas bussijuht, et las väike auto läheb ees ja lükkab tee lahti. Läksingi. Umbes 10km kaugusel Rakverest jõudsin autode järjekorda. Mõlemad suunad maanteest olid kinni. Ükshetk tuli hulk inimesi jooksuga oma autode poole. Kõik istusid juba jahtunud istmetele ja lootsid, et nüüd nad on päästetud ja triumfaalne sõit kodulinna värvatest sisse võib jätkuda. Vaevalt saime liikuda ühe auto pikkuse jagu, kui hetk tagasi nii võidukad tundunud inimmassid peatasid üksteise järel oma autod ja tormasid neist uuesti labidate ja kühvlitega välja. Niimoodi sai janditud pea 5 km, kuni tekkis suurem seisak. Istusime kõik suures hanereas umbes tunni jagu, kui möödus esimene traktor. Kuna järjekord oli nii pikk, ei näinud ma, mida see traktor tegi või tegemata jättis. Aga varsti sõitis mööda teine traktor. See oli palju suurem ja uhkem kui esimene. Ka värv oli sellel punane, mis andis lootust raevukale probleemilahendusele. Esimene traktor oli kollane nagu ka sahk-kallur-auto, aga mõlemad jäid kinni. SKA isegi nii hullusti, et see oli tee ääres kraavis, tagarattad maast lahti. Traktorid vist tellis keegi arukam inimene, kui see, kes „Teeme ära“ mentaliteeti kasutades Rakvereni tahtis jõuda. Traktori punasest värvist oli kasu. Kuni Rakvereni lükati sisse tunnel. Enne starti loeti igale autojuhile sõnad peale, et ärge esimest autot silmist laske, sest muidu ei näe te, kust tee läheb, ja andke täiega, muidu jääte kinni. Esimene soovitus check, teine soovitus minust mitte olenevatel põhjustel mitte. Kõik venisid koos tihedate vahepausidega ilusti 10km/h piirimail. Aga kõik läks õnneks õnneks ja varsti saingi tagasi kodulinna.
Kokkuvõtteks võib öelda, et läks veidi paremini kui Padaoru pundil.
Lumelabidaid oli mul autos kaks, kuid vaja ei läinud neid kordagi.
Kogu selle möllu keskel veits filmisin ka. Vabandan kehviku kvaliteedi pärast, aga ega telefon kaamera pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar