Kosmoses käies tekib aeg ajalt küsimus - Miks ei ehitata tunnelit otse kuule? Kuule saaks ehitada ju eriti eksklusiivse meelelahutuskeskuse. See hõlmaks kõiki meelelahutusvorme alates krossiradadest, ujulatest, matkaradadest, suusaradadest jne. Ahjaa, kuidas sinna lund saada? Tegelikult on teadus tänapäeval piisavalt arenenud, et vastavaid tingimusi kuu pinnale luua. Kunstlume puhur töötaks täisvõimsusel ja inimesed ahhetaks ja taoks käsi kokku nagu treenitud tsirkuseahvid, kellele on üle kolmenädalase näljutamise taaskord banaani antud. Samas dresseerija plaksutab piitsa ja midagi nagu polekski muutunud, lihtsalt muidu tavaliste ja enesestmõistetavate hüvede piiramine muudab lõpuks nende taassaamise kordades paremaks. Oleks ahvile antud iga päev üks banaan, oleks tal ükskõik, mis tulevik toob. Ta ei muretseks, kas homme saab süüa, ta teaks seda, sest talle on igapäevast banaani antud üsna pikka aega, nii et ta on jõudnud sellega harjuda. Kui aga hoida ahvi kolm nädalat näljas, hakkab ta otsima võimalusi ise endaga toime tulla ja elus püsida. Seda ainult tuginedes lootusele, et kunagi saab ta jälle banaani. Mõni lõpetab oma elu ja poob ennast tuurivankri külge üles. Mõni aga ei pea pingele vastu ja murdub. Sellisest ei ole ju enam rahvale mingit esinejat. On hea, kui nad pealtvaatajatele kallale ei lähe, seega lastakse sellised maha või saadetakse erivajadusega ahve teenindavasse asutusse. Ainus võimalus on neil, kes on vaimselt tugevad ja tuleviku suhtes positiivselt meelestatud. Selline jama võib kesta aastaid, kuni ahvi eluea lõpuni, kuid ta ei jäta kunagi lootmist paremale tulevikule. See aitab teda elada ebaahvilikes tingimustes ja teenida tsirkuseomanikule prisket kasumit.
"Me oleme kollektiiv, me peame rasketel aegadel kokku hoidma," ütleb tsirkuse direktor, kuid samas ei tõsta ta oma rasvast nõretava kuldiprae pealt pilku, et vaadata aknast välja, märkamaks pidevalt krigisevat ja värisevat vankrit. Sellesse tugevate raudvarbadega palistatud vankrisse on paigutatud külmast vappuvad kurnatud ahvikehad - tegelik tugevus, mis seda tsirkust veel edasi veab. Nad teevad laval kõik, mis neil kästakse, kergitavad kaabut, hüppavad pea ees haidest pungil lastebasseini, panevad päid ahju, lakuvad areenilt eelmise etteaste tolmu ja isegi peeretavad avalikult, kui isand seda käsib. Seda kõike selleks, et õhtu saabudes pugeda tagasi oma "koju" ja toituda fekaalidest. "See on ainult ajutine! Varsti saab jälle banaani," lohutavad nad ennast kusest läbi imbunud heinte peale magama heites, võttes neile antud puhkeaega kui jumala õnnistust. Teades, et homme kordub kõik otsast peale.
Kell on 5.00 hommikul, kui ühe ahvi käel asuv kalkuleerimisfunktsiooniga elektronkell läkitab endast ülipüüdlike piiksatusi, et oma isand üles äratada. Kui isand peaks tööle hiljaks jääma, siis lastakse ta lahti ja kui siis juhtub kella patarei tühjaks saama... Ei, sellel ei saa lasta juhtuda. Nii piiksub kellake oma peremehe käel aina püüdlikumalt ja püüdlikumalt. Lõpuks isand ärkab, vaatab kella ja sõimab teda, et see teda nii vara on üles äratanud. Sellel on ka põhjus, sest peremees on saanud ainult 4 tundi magada. Kell talub kogu sõimu ennastsalgavalt vaikides. Juba keeratakse "kodu" uks lukust lahti.
Algab päeva esimene treening. Täna õhtul on kavas publikule demonstreerida uut elementi, mis kätkeb endas kolme ahvi peadpidi kokkupõrgatamist. Seega on vaja tugevalt treenida. Kõik kõrvalised asjad tuleb ära unustada. Nii viibki ahv oma kella koos teiste kellaomanikega ühte anumasse, et see taaskord peale tööpäeva üles korjata. Trennipäev on intensiivne. Söök? Kui midagi kuskilt kehaavausest lekib, siis isegi seda ei tohi puudutada. Kava on vaja selgeks saada. Koristamise eest hoolitsevad juba vanad ja areenile mittekõlbulikud ahvid. Kui nad juhtuvad kedagi trenni ajal segama, siis valatakse nad karjeisse ja sõimu. Kuid nad on sellega harjunud. Igaüks teab väga hästi oma kohta. Ka nemad olid kunagi artistid ja elasid samuti kogu endasse kogunenud frustratsiooni vanade ja mittesobimatute peal välja. Õnnelik on see, kes on kurdistunud. Paljudel on soov ennast ise kurdiks torgata, kuid pole seda teinud, sest siis ei pruugi kuulda, millal banaane jaotatakse.
Saabus õhtu, inimesed hakkasid vaikselt telkides asuvatele tribüünidele kogunema. Linnas olid liikunud jutud, et täna õhtul näidatakse uut trikki, mis ületab kõikide teiste tsirkuste kavad. Kell 9 algaski etendus. Esimesteks ülesastujateks olid tiigrid. Nad jooksid ringis ja vahetasid iga piitsaplaksu peale suunda. Seejärel pandi nad läbi põleva rõnga hüppama. Nende etteastele järgnesid kaks klouni, kes olid kohalikust linnast leitud eluheidikud. Tsirkuse üks esimesi põhitõdesid on, et hoia klouni palk võimalikult madal, sest kõige naljakam on kurb kloun. Kuid pidev miinimumpalga tõstmine on klounid liialt rõõmsameelseks muutnud ja nad tuli lihtsalt vallandada. Eluheidikud sobivad suurepäraselt klouni mängima. Esiteks on neil piisavalt värvikirevad riided, enamasti rebenenud ja lössi vajunud kingad, huumoriküllane keelepruuk ja täiesti naturaalne punane nina ja põsed. Eriti hea on nende palgepuna siis, kui neid enne etendust paar tundi sügavkülmas hoida. Üheks parimaks omaduseks on madal töötasu. Poolene viin ühe õhtu eest ja ei mingit lepingut. Tsirkuse kassa aina paisub. Inimesed on hullumise äärel ja kõik kirjutavad külalisteraamatusse positiivse sissekande.
Pärast mitte eriti jutukaid, kuid ülinaljakaid kloune oli aeg ahvide etteasteks. Kuumad tukid ja tuhk pühiti areenilt ning kohale veeretati redelid ja trepid. Tulidki ahvid. Alustuseks jooksid ka nemad ringis ja tegid erinevaid kujundeid. Mõni, kes julges kahel jalal käia, sai kohe piitsa korrigeerivat mõju tunda. Nii nad lasid neljakäpakil, pilk areeniliiva naelutatud. Edasi moodustati neist grupid ja nad tegid erinevaid akrobaatilisi ilunumbreid. Samal ajal pandi kolmele ahvile rakised selga ja kinnitati trosside külge, mis nad maast umbes kümne meetri kõrgusele tõstis. Seejärel tõmbas teine tross neid üksteisest eemale. Täpselt nagu päeval oli harjutatud.
Ahv mõtles banaanile. Ta pidi selle pooleks tegema, et pool oma kaaslasele maha müüa, et saaks kellale uue patarei jaoks raha kõrvale panna. Samal ajal lõpetasid teised ahvid just areenil arutult ringituuseldamise numbri ja ahvide kava oli plaanis lõpetada uue trikiga. Õhtujuht rääkis külastajatele uuest trikist ja küttis ootused suureks pauguks üles. Trossid päästeti lahti ja ahvid hakkasid suurel kiirusel üksteise poole liikuma. Hoog aina kasvas ja ahvid ei näinud enam midagi, sest nende silmad olid palves kokku surutud. Tuul vihises kõrvus, kui käis kõva raksatus. Koljud purunesid ja neist purskus välja äsja Iih'i poole pingsalt palvetanud aju. Ahvide lõtvunud, kuid veel aeg ajalt tõmblevad kehad kõikusid punaseks värvunud trosside otsas. Inimesed tribüünidel möirgasid ja trampisid õnnest. Sellist vaatemängu polnud nad varem näinud. Mõni tormas lusikas näpus alla areenile, et maitsta ahvi ajusid, mis pidi olema ülim delikatess ja afrodisiaakum. Mõned hakkasid kuumas ahvi veres kohe armatsema ja nõudsid lisa. Otse kõlkuvate ahvikorjuste all armatsenud naine märkas üles vaadates, et üks trossidest kõlkus tühjana, kuid suures kirelõõmas polnud aega tuletõrjet kutsuda.
Ahv istus selleks ajaks juba bussis ja sõitis päikeseloojangu saatel ees terendava parema tuleviku poole. Ta kergitas oma vasaku käe, pööras randmepealse enda näo poole ja paitas oma kella ning sosistas: "Mõned tunnid veel..."
Paari tunni pärast olidki nad koos kellaga raudteejaamas. Hetk enne rongi väljumist kasutas ahv tsirkuses õpitud tarkusi ja hüppas rongi redeli külge ja ronis katusele. Ta klammerdas oma käed vaguni katusel olnud toru külge ja mõtles ainult parimaid mõtteid ja loomulikult palvetas ka Iih'i poole. Nii sõitiski ahv rongi katusel Kuule. Tunneli asemel oli ehitatud raudtee otse Kuul asuvasse meelelahutuskeskusesse, mis oli mõned nädalad tagasi valmis saanud. Rong jõudis Kuu jaama ja hakkas reisijaid väljutama. Pärast reisijate lahkumist käisid korrapidajad vagunid üle ja piserdasid vagunitele ning rongile tagasisõiduks antifriisi. Seda tehes märkasid nad vaguni katusel mingit tumedat tompu. Nad läksid asja uurima ja leidsid surnud ahvi, kelle silmad olid lõhkenud. Korrapidajad tõid labida ja viskasid surnukeha ilma pikema tseremooniata prügikasti.
Pimedas prügikastis, roiskuvate banaanikoorte ja raskete mähkmete vahel oli hea kuulmise korral täheldada vaikseid piiksatusi. Seda tegi kell, kes proovis meeleheitlikult oma peremeest üles äratada. Ta oli seda teinud peaaegu terve tee Kuule, kuid isand ei ärganud ega ärganud. Nüüdseks oli ta jõud juba otsakorral. Patarei tühjenes mõistust tumendava kiirusega. Veel mõned jõuetud piiksud ja seal nad lebasid. Kaks elutut keha, mis jõudsid sinna, kuhu nad kogu elu olid tahtnud. Nülitud banaanide vahele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar